Logi sisse Facebooki, ID-kaardi või Mobiil-ID'ga, et postitada Arenguidee saiti

  • Sisene Facebookiga
  • Sisene ID-kaardiga
  • Sisene Mobiil-ID-ga
  • Smart Fact – Eesti kui teadmussiirde keskus

    Meie ümber on palju nutikaid seadmeid. Mis oleks, kui informatsioon oleks samuti „tark“? Mis oleks, kui info ise annaks süsteemide abil proaktiivselt kasutajale märku, et teda võiks õigel hetkel ja õiges kohas kasutada? Mis oleks, kui saaksime faktide usaldusväärsuses ja turvalisuses veenduda sama hõlpsalt nagu e-riik aitab täna tuvastada isikuid ja nende tahet? Mis oleks, kui info on semantiliselt seostatud ning vormistatud eeskätt kasutamise olukorda silmas pidades? On see realistlik?

    Väike unistamise-harjutus: kui mul oleks võimalus valida suuremate narratiivide seast – näiteks, kas Eesti oleks naftariik, finantskeskus, tootmiskeskus, transiidisõlm, andmekeskus, test-site või midagi muud – siis valiksin ma meelsasti sihi saada maailma teadmiskeskuseks. Teadmussiirde keskuseks, mis haldab infot ja teadmisi kõige efektiivsemalt ning teeb nende rakendamise ja edasikandmise võimalikult ladusaks nii inimestele kui ka masinatele.

    See mõte sobib meie väljast pisikese aga seest suure riigi olemuse ja tugevustega. Riigi, kus Taavi Kotka juurutab meie unikaalsele digitaristule toetuvat e-residentsust, Sten Tamkivi kirjutab Müürilehes, et Eesti võiks maailmas esimese riigina tõlkida seadused „masinate keelde“, ning Jaan Tallinn lööb kaasa maailma tipptasemel tehisintellekti loomises.

    Mida nutikas info muudaks?
    Muutuks palju – kogu teadus ning teadmispõhised tooted ja teenused liiguksid uuele tasemele. Elukvaliteedi tõusust ei jääks puutumata pea ükski valdkond. Vaid mõni näide: parem meditsiin, parem kaitse infosõdade vastu, parem IT ja tööstus jne.
    Veidi taustast – milline on tänane olukord?

    Täna tuleb info ise üles leida otsingusüsteeme ja andmebaase kasutades. Suurim probleem - enamasti välistab see kasutaja poolt sellise info leidmise, mille vajalikkusest ja olemasolust ei olda veel teadlikud. Info leidmisel on järgmine suurem väljakutse info kvaliteedi ja usaldusväärsuse hindamine. Missioonikriitiliste teadmiste kvaliteedi hindamisel kitsas valdkonnas on vajalikud juba sellised info sõelumise oskused, mis on kättesaadavad näiteks doktorikraadiga inimestele. Ettevõtjatel on aga enda toodetesse ja teenustesse tarvis rakendada tippkvaliteediga teadmisi ja tehnoloogiaid väga erinevatest valdkondadest. Selle protsessi logistikaahelat on võimalik oluliselt moderniseerida – nõnda et see arvestaks ka info kvaliteedi ja relevantsuse ajas muutumisega.

    Suurim tänane teadusinfo andmebaas, ISI Web of Science, sisaldab ca 40 miljonit teadusartiklit, mis on indekseeritud lihtsamate metaandmete abil (teema, valdkond, autor, märksõnad, tsiteerimiste arv). See on praegune informatsiooni usaldusväärsuse kullastandard. Alahinnata ei tohi ka Wikipedia (sh. semantilise veebi) projekte, mille tulemusena suudab täna Google väga kenasti lihtsamat ontoloogiat, taksonoomiat ja semantikat kasutada (otsid näiteks Mozartit ning masin ütleb, et tegu on muusikuga ning pakub kõrvale ka Bachi). Mõned numbrid Gartnerilt 2013 aastal – ca 1 mld inimest Facebookis, 30 triljonit veebilehte indekseeritud Google’i poolt, asjade interneti (IOT) mahu prognoos aastaks 2020 – 25 mld. See on 25 mld potentsiaalset „klienti“, mis saaksid tänu masinloetavate infole paremini toimida.

    Kogu Moore’i seadusele alluv tehnoloogiline baas on lähitulevikus paljuski inimest ületamas – masinnägemine, arvutusvõimsus, sensorid, kommunikatsioon ning (taastuv)energia võimaldavad suuri muutusi. Puudu on aga vaade informatsiooni kvaliteedi tõusule. Inimene on veel pikka aega parem teadmiste loomisel ja haldamisel kui tehisintellekt – ning saab piltlikult öeldes ennast tulevikus ära elatada masinatele mõistetavat infot tootes ja müües. Siis kui autojuhid robotite tõttu töötuks jäävad.

    Milline oleks soovitav muutus?
    Ideaalse visiooni kohaselt oleks kvaliteetse ning masinloetava info platvormile võimalik luua süsteeme, mis tuvastaksid meie ümber olevate sensorite abil olukordi ning aitaksid meid tehisintellekti abil teha paremaid otsuseid ning serveerida asjakohast infot, mille otsimise peale me ei oleks võib-olla tulnudki.

    Tagasihoidlikum visioon keskenduks nutika info platvormi ja tööriistade loomisele ning jätaks info rakendamise turu hooleks – tarkvarafirmad kasutaksid seda meelsasti. Veelgi tagasihoidlikum plaan keskenduks üldse visiooni ning platvormi alamprojektide defineerimisele ning käivitaks prototüübina mõne lihtsama teenuse, mis aitaks informatsiooni reaalajas ümber korraldada, hinnata ja sõeluda ning rakendada – näiteks kehtivate standardite ja parimate praktikate haldusega suuremate organisatsioonide jaoks.

    Pikemaajalise vaate alamvaldkondadeks on näiteks:
    • üldine semantiline mudel (põhineks mitte-täiuslikel, ajas arenevatel ja paralleelsetel ontoloogiatel ja taksonoomiatel)
    • info turvaline transport ja sertifitseerimisteenus
    • täiendavate bibliomeetriliste vahendite väljatöötamine info usaldusväärsuse ja küpsuse kirjeldamiseks – (analoogselt näiteks NASA TRL indeksiga)
    • tööriistade ja platvormi kohandamine nii teadlastele info sõelumiseks kui ka ettevõtjatele enda vajaduste kirjeldamiseks (et teadlased saaks keskenduda eeskätt neile uurimisküsimustele, mis loovad ühiskonnale suuremat väärtust) jne

    Kas see on ka reaalne ellu viia?
    Tuleb möönda, et täies mahus on see üsna suur ja abstraktne, samuti võib tekitada skepsist semantilise veebi vaevaline sünniprotsess. Kui aga alustada veidi väiksemas skaalas? Sellisel kujul oleks võimalik kindlasti palju ära teha ka väikeste ressurssidega – kasvõi visiooni püstitamiseks ja analüüsiks ning alamprojektide käimalükkamiseks. Mis oleks aga kui ka riik appi tuleks? Kui lumepall juba veereb, on seotud ja kaasatud vabatahtlikud, teadlased, ettevõtjad, riigid – ning järgmine tööstusrevolutsioon võtabki ilmet.

    Tulles tagasi nende ca 40 mln teadusartikli juurde – umbes pooli neist on täna lugenud ainult autorid ise ning ca 90% artiklitest ei ole kunagi tsiteeritud.

    Sõnastame projekti eesmärgiks näiteks: „10 miljonit masinloetavat fakti aastaks 2025“. Selleks oleks tarvis 100,000 teadlasel vormistada aastas 10 teadustööd masinloetavale kujule – ning töö saaks tehtud 10 aastaga. Miljonil teadlasel võtaks see aega kas ühe aasta või, oleks nende koormus kümme korda väiksem – ainult 1 teadustöö aastas. Loomulikult ei oleks tulemus päriselus kirjeldatav nõnda lihtsa lineaarse funktsioonina. Juhtides seda protsessi üle maailma, saaks peagi uueks normiks teadustööde masinloetaval kujul indekseerimine juba publitseerimise ajal.

    Ressurssidest – eeldame et projekti halduseks ja platvormi loomiseks on kasutada näiteks 50 miljonit eurot (5 mln aastas) – sellisel juhul tuleks ühe fakti masinale tõlkimise hinnaks näiteks 5 eurot. Tulu? Eeldades, et näiteks Ameerikas arvestatakse inimelu hinnaks ca 7 miljonit eurot, peaks projekt säästma 7,1 inimelu. Vaid ühe ravimeetodi efektiivsemaks muutmine võib mõjutada kümneid tuhandeid inimesi. Kui võtta eelduseks, et täna tuleks mul ühe süvafakti usaldusväärsuses veendumiseks teha tööd parimal juhul ca 1-100 tundi, siis 5 eurot oleks väga konkurentsivõimeline pakkumine. Võrdluseks – Elsevier küsib ainuüksi täismahus teadusartikli eest $31.50.

    Info haldamine ei ole midagi uut. Tänapäeva lennunduses on informatsiooni kasutusmugavus viidud sellisele tasemele, kus iga hädaolukorra jaoks on koostatud kõige efektiivsem kompaktne ja testitud tegevuskava – checklist. Sama teadmist on võimalik edukalt edasi kanda teistesse valdkondadesse ning rakendada reaalajas. Atul Gawande on kirjeldanud enda raamatus „The Checklist Manifesto“ oma kogemustest 2007 WHO-le lihtsa tööriista loomisel, mille abil vältida suuremate vigade tegemist kirurgilistel protseduuridel. A4 paber, ca 20 küsimust millele tähelepanu pöörata. Tulemus - suremus vähenes intensiivraviosakondades ligi poole võrra.

    Lisada sinna juurde kas Google’i nutiprillid või muu tehnoloogia koos sensoritega, mis arsti hoiataks, kui ikka käed jäid pesemata või antibiootikumisüst pool tundi enne operatsiooni tegemata – ei kõla enam nagu raketiteadus. Enam ei tohiks olla ka utoopia, et informatsiooni uuemate, usaldusväärsete ning kinnitust leidnud ravimeetodite kohta võiks arstidele edastada samuti reaalajas (või vähemalt sama kiiresti, kui nad uuendavad enda Skype’i versiooni).

    Kuidas Eesti sellest kasu saaks? Mis oleks, kui enamik missiooni-kriitilisi otsused, mis maailmas tulevikus vastu võetakse, kasutaksid Eestis loodud nutika info platvormi?

    Lisa: www.smartfact.com (peatselt)

    Lisa pooltargument

    Lisa vastuargument