Logi sisse Facebooki, ID-kaardi või Mobiil-ID'ga, et postitada Arenguidee saiti

  • Sisene Facebookiga
  • Sisene ID-kaardiga
  • Sisene Mobiil-ID-ga
  • Ratsionaal-radikaalne riigireform.

    Elu ilma Riigikogu ja Presidendita.

    Nende kahe ebaefektiivse institutsiooni üleval pidamine läheb väikeriigile igal aastal maksma üle 30 miljoni euro. Kui siia lisada veel allpool loetletud mõnede elualade reformid, siis on iga-aastane sääst olla üle 40 miljoni.

    Kuidas siis reform käivitub? Oletame, et praeguse Riigikogu koosseisust 75 % otsustab muuta põhiseadust, et järgmiste Riigikogu valimiste ajal, ei vali rahvas enam mitte Riigikogu vaid iga erakonna poolt välja käidud valitsuse täiskoosseisu: eesotsas peaministri ja programmiga. Oma tiimid valitsusse võivad esitada kandideerimisele ka teadlaste ja tööandjate ühendused. Nimetatud ühendused ei pea kuuluma erakondadesse.
    Vahemärkus! Terve riigi ulatuses eksisteerib ainult üks valimisringkond.
    Edasi. Kui ühegi erakonna poolt väljakäidud valitsuse täiskoosseis ja tema programm ei saavuta absoluutset enamust, moodustatkse n.ö. koalitsioonivalitsus.
    Erakonnad, kelle poolt esitatud valistsuse täiskoosseis ja programm ei ületanud häälte arvult 5% künnist, langevad konkurentsist automaatselt välja.
    Koalitsiooniläbirääkimised erakondade vahel toimuvad analoogselt praegusega. Kui on saavutatud kokkulepe, kinnitavad koalitsioonierakonnad selle kokkuleppe ja esitavad edasi kinnitamiseks Õiguskantsleri institutsioonile (edaspidi Õiguskantsler). Tuletame meelde, et meil ei ole enam Presidenti ja tema institutsiooni. Presidendi institutsiooni juriidiline funktsioon läheb üle Õiguskantslerile. Seega valitsuses ringelnud seaduseelnõu, mis on saanud valitsuse heakskiidu , läheb Õiguskantsleri lauale.
    Märgime veel ära, et ajal mil, seaduseelnõu ringleb valitsuses, on see üles pandud ka rahvale (kodanikele) portaali, kus rahvas võib teha täiendavaid ettepanekuid ja parandusi. Kui valitsus nendega ei arvesta, peab ta põhjendama, kui tegu pole riigisaladusega. Vastuolude puhul võib rahvas esindaja kaudu pöörduda Õiguskantsleri poole…. Juristid peavad otsustama, kas ka Riigikohus võib sekkuda.
    Edasi. Oletame, et valitsus on paigas ja juba tegutseb. Riigikontroll jälgib nüüd tähelepanelikult valitsuse tegevust ja kui leiab, et valitsus ei suuda täita antud lubadusi plaanitud ajaks, teadustab ta sellest koalitsiooni erakondi. Erakonnad ka ise jälgivad olukorda. Lahkhelide puhul Riigikontrolli ja koalitsiooni vahel sekkub Õiguskantsler ja edasi vajadusel veel Riigikohus. Seega võib toimuda peaministri vahetus, valitsuse remont või vahetub erakond ja tekib uus koalitsioon. Aga kui kokkuleppeid ei saavutata võib Õiguskantsler välja kuulutada uued üldvalimised.
    Kes siis esindab meie riiki, kui Presidenti enam ei ole? Selleks on kas Õiguskantsler, Peaminister või Minister. Aga võib olla ka koalitsioonivalitsuses oleva erakonna pea. Viimane ei pea alati olema ministriseisuses.
    Aga kuidas siis määratakse ametisse Õiguskantsler, Riigikontrolli esimees, Riigikohtunikud, Statistikaameti direktr (nüüd valitsusest sõltumatu) ja Eesti Panga president.
    Need riigi tippametnikud määrab kohale Riiginõukogu. Riiginõukokku kuuluvad kõik 15 maavanemad ja riikliku alluvusega linnade (Tallinn, Tartu ja Narva) linnapead. Tallinna linnapeal ja Harju maavanemal on kummalgi 2 häält, lähtutakse rahva arvust.
    Aga kes paneb paika maavanemad ja nimetatud linnapead.
    Nimetatud linnades rahvas valib otse linnaosavanemad, kes valivad omakorda linnapea ja kinnitavad tema abid.
    KOV-ide reformi kohaselt valib rahvas otse vallavanemad ja maakondliku alluvusega linnade linnapead, volikogud kaovad, seega hakkab toimima kauaoodatud otsedemokraatia. Valitud juhid kasutavad võimu teostamisel ODOM (Otsedemokraatlik Otsustamise Mehhanism) süsteemi.
    Maakonna vallavanematest ja maakondliku alluvusega linnade linnapeadest moodustub maakoda. Maakoda valibki maavanema ja kinnitab tema asetäitjad. Seega on esindusdemokraatia kaudu kaudselt haaratud ka rahvas Riiginõukogu liikmete määramisel.
    Võib veel ära märkida, et vallaametnike arvu vähendadakse drastiliselt, sest lõviosa valla funktsioonidest läheb üle maakonda. Valda jääb ainult sotsiaalhoolekanne, korravalve –ja keskonna kontroll, ühes isikus (võib võimalusel olla ka mitme valla peale), kohalik kultuuritöö ja kõik ettevõtlusega seonduv.
    Reform käsitleb ka riigiettevõtete, sihtasutuste jne. nõukogusid, kui ebaefektiivsed ja kulukad organid, seega need kaotatakse. Nõukogude funktsioonid lähevad üle vastavate ministeeriumide alla, ametnike arv ei suurene.
    Reformi üheks eesmärgiks on veel, et ühendada praegu ebaefektiivselt funktsioneerivad Arengufond ja EAS, ning nende baasil moodustada uus ministeerium ja amet, mis hakkavad otseselt tegelema innovatsiooni ning uute töökohtade ja ettevõtete loomisega kolgastunud piirkondade valdade keskustesse. Nendes, investorite toel või riigi poolt üksinda loodud ettevõtetes, riigi osalus müüakse hiljem väljaõpetatud tööjõule, varem sõlmitud lepingute alusel. Ostjad kasutavad selleks pangalaene ja muid soodustusi. See samm toob kindlasti tagasi siit läinud insenerid ja oskustööjõu. Olla ettevõtte omanik on midagi muud, kui lihtsalt kutse: “Talendid koju.”
    Maakondades kaotatakse igasugused arenguagentuurid. Ametnike arv uue ministeeriumi ja ameti loomisel ei suurene.
    Reformist ei jää puutumata ka Eesti Pank ja Finantsinspektsioon. Viimane kaotatkse koos nõukoguga ja tema funktsioonid lähevad üle reformitud Eesti Pangale, mis hakkab jälgima ka riigi laenupoliitikat ja eelarvereziimi. Ka Eesti Panga nõukogu kaotatakse. Panga üle hakkab kontrolli teostama vastav EKP organ.
    Lõpetuseks võiks veel selgitada, et mis põhjusel on Riigikogust saanud valitsuse ülikallis kummitempel. On selge, et valimiste teel võimule tulnud erakonna esimene esselon, juhtpoliitikud, kuuluvad kõik valitsusse : ministritena või valitsusega otse seotud institutsioonidesse. Seega rahva poolt Riigikogusse valitud selle erakonna teine esselon: pillimehed, näitlejad ja muidumehed, ei hakka kunagi vastu töötama valitsuse poolt tulnud seaduseelnõudele või muudele ideedele. Pealegi nenede kandideerimisel Riigikogusse olid hoopis muud huvid…. Seega pole enam olemas võimude lahusust ja seega pole mõtet üleval pidada ka kallist Riigikogu.
    Võiks veel ära märkida, et juhuslikest Riigikogu liikmetest, kelledest on moodustatud vabatahtlikkuse alusel igasugused komisjonid, siis nende komisjonide kompetents pole võrreldav kaugeltki ministeeriumides töötavate ametnike kompetentsiga. Seega võib veelkord rõhutada, et pole tarvis sellist institutsiooni nagu Riigikogu.
    Reformi peensusteni lahti seletamist ei võimalda konkursi tingimused, mis seavad ette piirid teksti pikkusele

    Lisa pooltargument

    Ei ole rahul salvestusega: on muudetud teksti. Välja on jäetud ka lõik, kus autor palub küsimuste tekkimisel pöörduda otse tema poole. Esimest täispikka teksti ei avaldatud, kuna olevat pikkuselt ületanud limiidi.

    Lisa vastuargument